Tolm Stuudio on avatud

Tule vaata, kuidas sündis uus animatsioonistuudio: www.tolmstuudio.ee

Kärdla

Kärdlasse tõi ju buss. Hommikul kell 08:00 sõitis lehkavast Tallinna bussijaamast välja, praamiga üle vee Hiiumaale ja siit Kärdlasse. Kuna oli vaja saada Lehtma sadamasse ja infost öeldi, et sinna on 20 km, siis minu plaan jalgsi minna mõisteti kohe põlu alla. Nurgast aga kostis hääl: “Aga meie sõidame ju ka Lehtmasse, laevadele vastu, saaksid meiega.” Vägev. Need olid kaks tüdrukut, kes oma meestele vastu lähevad. Saabki nendega. 

Lisaks sellele on siin avalik internetipunkt. Täiesti tasuta, istu kaua kann kannab. Ja uus ai-mäkk!

Nüüd tuleb veel lahendada mure, kuidas saaks Kiilist GPSi juhtme ka Kärdlasse, muidu pidavat me esiisade kombel sekstandiga sõitma hakkama.

No naahuid sa jaurad seal, raisk

Rändur käib seal, kus ta käib, näeb seda, mida ta näeb ja jõuab koju siis, kui jõuab. Mina jõudsin koju. Mitte täna, eile ega üle-eile, vaid juba mai kuu sees. Elasin üle esimesed külmad dushid ja juba saan aru, kuidas asjad toimivad. Vähemalt arvan, et saan. Ja tegelikult on see hea, et dush külm oli, see tähendab ainult üht – reis läks asja ette, sest silmad ja kõrvad on värsked. Aeg oli parasjagu nii pikk, et reisides ei astunud minu jalg enam ühelegi võõrale maale kuni tagasijõudmiseni Eestisse. Aga nüüd pole tema ka enam võõras, siin on lihtsalt teised reeglid, sest siin ei ole mu visiitkaardile nime alla enam “rändur” kirjutatud. Esimesed tähelepanekud:

- üle tee minnes vaata kõigepealt… ee… vasakule ja siis alles paremale, muidu saab kriimustada
- õues on hea jahe, ei pea kogu aeg higiseid riideid vahetama ja varjus hinge tõmbama
- inimesed on ka tõepoolest jahedamad, kuid see jää sulab ka, nagu külmkapis – võtab aega ja noaga ei tohi kallale minna, muidu läheb katki
- koerad on agressiivsemad
- kassid on uus mood
- telefoninumbri asemel e-maili jätmine on ka uus mood
- naljade rääkimine inglise keeles tundub neile siin endiselt naljakam kui nende rääkimine eesti keeles
- enam ei saa suvaliselt eesti keeles ropendada, sest nad saavad aru
- kõikidel on palju tähtsaid ja veel tähtsamaid asju ajada
- lageda taeva all magades ei pea enam kartma, et see ämblike või usside pärast su viimaseks uneks jääb
- … täieneb

Viimane sissekanne oli ammu, siis kui ma alles Uus-Meremaale jõudsin. Ja sellest ajast on palju vahutavaid laineid vastu rannakaljusid löönud. Ülejäänud seiklustest sellel maal ja Aasias võin huvi korral rääkida teinekord suuliselt. Kui keegi küsib, et no räägi, mis siis oli kõige šefim, siis ma teen enda jaoks olukorra mugavamaks ja tsiteerin Ameerika kirjanikku, Moby Dicki autorit Herman Melville’i: “It is not down in any map; true places never are.”

Terviseid saadan kõikidele sõpradele, kellega tuttavaks sain ja kes aitasid siis, kui vaja oli. Imelikele loomadele, kes veidrat häält tegid ja headele mõtetele, mis pähe tulid ja jäid. Ja loomulikult Sulle, et viitsisid tähtsate asjade ajamise kõrvalt korraks ka siia vaadata. Kuigi liiga palju jäi kirjutamata, on see blogi siin on oma eesmärgi täitnud. Aga see ei lähe kinni, vaid vajadusel tuleb midagi juurde, sest uued mõtted on peas juba hammu hakkamas.

Ja kui juba tsiteerimiseks läks, siis aeg on nüüd paras ka Benjamin Disraeli jaoks: “Like all great travellers, I have seen more than I remember, and remember more than I have seen.”

Christchurch, Uus-Meremaa

Olen p2ral. Ja see on hea. Juba lennuki aknast alla vaadates tundus hea – ookean, siis k6rged m2ed, siis rohelised metsad ja aasad ja l6puks v2ike linn. Olin umbes 3 p2eva magamata, maandusin hostelis nimega Foley Towers, John Cleese viis mu tuppa ja j2in oma koti peale magama, t6usin 66sel korraks ylesse, et voodisse ronida ja siis lasin j2rgmise p2eva l6unani v2lja. Ja ilus on ka siin. Tobe on nii positiivselt k6lada, kuid pole nagu midagi ette ka heita, sellised on v2hemalt esialgsed emotsioonid… Olgu, valetan. Esialgne emotsioon oli see, et ma tahaks siia elama kolida. Aga k6igepealt peab ringi vaatama, kas ikka tasub. Tasumisest r22kides, siis paar p2eva olen turisti kombel muuseume ja ymberkaudseid asju kylastanud… ja olen ainult trammi s6idu eest tasunud.

J2rgmised sammud – rendin auto ja laup2evast l2heb saare avastamine valla.

Kroonika huvides olgu m2rgitud ka see, et enne lendu trippisin koos eestlase Kristjani ja sakslase Annaga Melbourne’ist l2bi l6unatipu ja Canberra Sydneysse. N2gime vombateid, emusid, metsatulekahjut, vikerkaart, ohutuledega j22peal s6itvaid autosid ja uuesti Kings Crossi!

Mis vahepeal saanud on?

Õues on külmaks läinud, päeval on ikka üle kahekümne, kuid hommikul ärgates tõmbab varbad krussi ja auru hingest välja – sügis. Aga ilus sügis on, soppa ja paska ei ole, päike ikka paistab ja haned ei lenda lõunamaale.

Majutus. Kolisin senisest elukohast välja, kuna peremees tuli koju ja praegu viimast nädalat Austraalias, ööbin seal, kus saab. Teen aega laupäevaks parajaks, et siis autoga Sindisse sõita, sealt lennukile ja Christchurchi. Peaks vist suveniire ostma, sest pole ühtegi veel ostnud ja ikka ju ostetakse, kui väljamaal käiakse.

Töö. Viimased päevad tööl käidud. Sealne olemine on täitsa meelelahutuslikuks muutunud. Näiteks ükspäev küsiti, et kas mul veoauto juhiload on. “Otseloomulikult!” vastasin, sest ma ju Austraalias ja siin ei saada ju ikka aru, kuidas need asjad tegelikult käivad. Järgmisel hetkel oli mul suur kinnise kastiga auto ja vedasin Melbourne´i peal asju laiali. Asjad said veetud, peeglid jäid külge. Teine avastus oli see, et sealsetest töökaaslastest saaks bändi kokku, trummar on olemas, bassimees on Samoa saarelt, üks kitarrist on britt ja teine eestlane ja laulja tuleb franseest. Järgmisel kolmapäeval on avatud mikrofon – st. varustatakse kogu backline´iga, pillid, elektroonika ja kõik asjad olemas, ole ainult mees ja tee muusikat. Me oleme kolimismehed ja vaatame, mis saab.

Muusika. Üleeile oli palgapäev, maksti miskipärast kümne tunni eest rohkem raha, kui tegelt teinud olin. Kergelt tulnud, peaks ka kohe kergelt minema siis, mõtlesin. Laupäeval toimus siin Virgini Festival, mille line up oli fakin hea – Smashing Pumpkins, Air, The Jesus and Mary Chain, Modest Mouse, CSS, Queens of the Stoneage, Duran Duran, The Presets, Roisin Murphy jne. Pilet maksis 140 bucksi (1400kr), mis iseenesest on suht palju, kuid mitte liiga. Kahjuks olid piletid juba välja müüdud, kuid õnneks on olemas eBay, kus raha vahetab märkamatult omanikku. Pärast esimest infarkti, kus olin ühe oksjoni juba võitnud ja müüja mulle pärast teatas, et pilet on kahjustatud, kuna kukkus vette, jäi äri katki. Siis leidis terane silm veel ühe pakkumise – käisin 100 taala näpus kangi all ja sain endale päris oma pileti, mis festivali väravate juures ka legaalseks osutus. Modest Mouse oli ja on kurradi hea. See, kui sa oled oma kodus küllastumiseni nende muusikat kuulanud ja siis ükshetk PÄRISELT ka neid laivis näed, on ikka igasugust raha väärt. Oma mitmekülgse instrumentaaliga ja energiaga suutsid nad end kohe Airi kõrvale mängida… ja see trompet! Uhh. Air oli Air – selline nagu olekski oodanud, ainult emotsionaalsem, liigutavam ja ilusam! CSSis ja JATMJis veidi pettusin, sest energia oli vaesekestel ilmselt tuuri jooksul juba ära kulunud. Allalla-allallaa oli ikkgi hea. Väga hea avastus oli The Presets, 100% australian. Duran Duranit ja QOTSAt nägin juba teist korda elus laivis, ei olnud läinud ei paremaks ega halvemaks. Roisinit nägin esimest korda, isegi kuulsin esimest korda ja võis rahule jääda, kui end tagasihoidlikult väljendada. Tagasitulles oli rong inimesi täistuubitud, sain peaaegu nii seista, et jalad ei puudutanud maad.

Alkohol. Ükspäev mõtlesin, et pole ammu alkoholi joonud, et võtaks selle ikka korralikult ette. Sai järgmine päev töölt vabaks küsitud, plaanid tehtud ja olingi autoga tripil ühest vineyardist teise. Yarra Valley oli koha nimi ja pildid peaks varsti jutule juurde lisanduma või vastupidi. Degusteerimine oli tasuta ja õhtuks oli sees 0,4 promilli, mis lõppes saunaga ühe väliseestlase juures.

Vahepeal õnnitleks oma Under Mariéd ja Chintist, kes eelmise aasta Eesti parima muusikavideo tegi. Kui õnnitlemiseks juba läks, siis tervitused ka Taevasse aasta turundusteo ja kotitäie munandite puhul.

Sügiseks Uus-Meremaale

Kui keegi küsib, et kus asub Uus-Meremaa ja talle vastatakse, et see on seal, kohe Austraalia kõrval, siis võib selle vastuse andjale vasta kõrvu laksu kirja panna. Miks? Sest see on sama hea kui vastata: “London? See on seal, kohe Moskva kõrval.” Kahe riigi vaheline maa tuleb umbes sama välja.

Mulle meeldib Austraalia loodus, inimeste suhtumine – selline tähelepanelik teiste suhtes, avatud ja salatsemiseta olek ja sotsiaalse surve puudumine. Lihtsalt on nii nagu on ja nii ongi. Riigina on see koht naljakas – tundub ju nagu igati arenenud maa, kuid reglemendid võivad vahest hulluks ajada, sest asjad, mis Eestis saavad korda kahe nipsuga, võtavad siin aega nädalaid. Tegin endale hiljuti internetipanga ära. Kõigepealt saabus postkasti ühe parooliga kaart, mingi nädal peale sooviavaldust. Ja siis paari päeva pärast tuli veel üks parool koos Lonely Planeti paksuse kasutusjuhisega. Naljakas ikka. Suure riigi miinus. Pluss on muidugi rahvaarv – näiteks tee millist muusikat tahes, sul on alati kuulajaid ja kõvasti fänne. Ehk siis, ei pea olema keegi Marileen Kaselaan, et oma plaate müüa. Rääkides nüüd massist, siis inimesed loevad siin väga palju. Rongis ja trammis ja tööl lõunapauside ajal. Ja mitte Kroonika taolisi meistriteoseid, vaid nägin ühel poisil rongis ikka korralikku Sõda ja rahu rüppel avatud olekus lebamas. Ma olen reisides kahjuks oma paksemad raamatud pidanud ära jagama, et koormat kergendada ja lepin praegu kergema kirjandusega. Kaks paari pükse andsin ka punasele ristile, tasuta sain, nemad olid rahul. Suveniire pole veel ühtegi ostnud.

Aga ikkagi, linn on nagu linn ikka, kuid loodus on täiesti teistsugune. Ja sellepärast ma kavatsen veel natukene seda loodust siin vaadata, surfata ja aborigeene kikkida. Viimaste uskumuste kohta võib uudishimulik lugeda siit. Ja siis tõmbangi juba edasi Uus-Meremaale, mille loodus veel haigem pidi olema. Heas mõttes ikka.

Uus sõber

Mul on uus sõber, Pänta nimex. Lubas aidata mu blogi piltidega varustada, vaatame seda asja siis.

Múm ja 18 eestlast

Vahepeal käisime Múmi kontserdil. See on selline Islandi kingapõrnitsejate ansambel, millest ma kahjuks oma ignorantsuse tõttu varem midagi ei teadnud. Seda huvitavam oli üllatus, sest muusika, mis nad tegid, suutis liigutada vähemalt nii palju, et silme ees hakkas jooksma film külmast külakesest kuskil kaugel saarel ja kananahk tuli käsivarrele. Muidu oli ka põnev, sest neil oli ikka igasugu muusikavigureid kaasa võetud – selliseid, mida laste muusikatunnis juba ei näe ega kuule.

Enne kontserti toimus üks pidu, see oli Liisa uues majas, sellepärast see pidu tegelikult toimuski, sest see oli uus maja. Seal oli kohal rekordarv eestlasi – 18, kui ülelugeja mõistus teda ei petnud. Samal ajal toimus Melbourne´is F1 etapp ja see vist oli ka paljusid kohale meelitanud. Aga pidu ise oli põnev, sest seal oli alt valgustusega tossu täis koridor, DJ pult sisseehitatud distortion efektiga, Berdi nopitud ladvaõunad ja homod tantsisid katusel väikeste pissipeatustega. Neid pilte ka laste muusikaõpikust ei leia.

Softi poole pealt võiks ära nimetada arvuti- ja konsoolimängude näituse. Seal oli kõike – ajalises järjestuses kõik mängud nii üles rivistatud, et kõike sai ka mängida. See tekitas isegi veits nostalgiat. Mäletan, kui Ats tõi koju esimese mängu, Pong nimeks, mida tohtis ainult siis mängida, kui õpitud ja käed rasvast puhtad olid – see oli seal olemas, mängisin kah. Ja nii kuni tänapäevase futuni välja, kus pulti käes ei ole ja kaamera loeb ise su liigutusi ja näitab sind ekraanil kaklemas… higiseks võttis aga haiget ei saanud, kuigi löödi paar korda nokki. Küll sellele errorile ka varsti parandus tehakse.

Märtsis algas Mai

Elagu proletariaat! Ma olen nädal aega töödanud kolimisfirmas, tõstnud ja tassinud asju ühest kohast teise. Teine koht on olnud tavaliselt esimesest ilusam, kuniks ka tema ükskord teiseks kohaks muutub. Siis tõttavad kolijad appi ja näitavad, miks nad teenivad sellist raha, nagu nad teenivad. Mina olen Martin ja see on minu oranzh ohutusvest.

Seltskond on mitmetahuline. Ükspäev töötasin koos Liibüast tulnud homoga, kes vanasti teenis raha floristina, kuid nüüd kannab ka oranzhi ohutusvesti. Tema lemmikvärv on kas roosa või lilla, sest punane on liiga agressiivne. Ja punane oli ta isa lemmikvärv, kes teda enam pojana ei tunnistanud, sest ta elas koos kellegi teise pojaga. Ilmselt sellepärast ei saanud ka punane ta lemmikvärv olla. Aga muidu tõstsin ükspäev 14h jutti kaste, järgmisel päeval surfasin Torquays, mis on siis see koht Melbourne´i lähedal, kus kohast on alguse saanud kompaniid nimedega Rip Curl ja Quicksilver. Külm vesi teeb hästi kaineks, peaks siinkohal märkima, sest samal päeval jõudsin ka Nouvelle Vague kontserdile. Siinkohal peaksin tänama Liisat, kes seda Gothan Projecti meest tunneb ja meid sõpradena sisse lasi. Ta tunneb ka kõiki DJsid ma ütlen. Aga kontsert ise oli meeliülendav – kaks tüdrukut tegid pulli ja laulsid armsa häälega. Ma arvan, et teine oli tegelikult naine aga ikkagi oli tore kuulata. Täna oli väljas 30 kraadi varjus ja homme lähen elektrifirmat kolima. Hurraa! Just, hurraa Medvedevile ja proletariaadile

Martin, mis toimub!?

Kurvastuseks kõikidele oma vihavaenlastele pean ütlema, et olen endiselt elus. Asjaolude tõttu pole saanud vahepealseid läbielamisi kirja panna, kuid teen seda nüüd, kokkuvõtlikult ja keerutamata.

veebruar, 1. nädal:
Kolisin nunnalasse, hostelisse nimega Nunnery. Kohtusin Columbia tüübiga, kes oma uuemeedia firmale tuli Melbourne´i filiaali ehitama, pakkus osalust, ma polnud huvitatud. Läksin hoopis tööle ustele koputajaks ja hakkasin elektrit pakkuma. Tuli väga hästi välja, kuid kolme päevaga tüütas ära ja pühkisin selle tolmu oma jalgelt.

veebruar, 2. nädal:
Kolisin Richmondi, ühe eramaja õues asuvasse aiamajja, seal on mul oma boiler ja voodi. Sain uue töö Põhja-Austraalias pärlilaeval, kuid kuna seal oli orkaan ja laevad läksid põhja, kadus ka töökoht. Kohtusin oma vana kursavenna Tautsiga ja otsustasin koos kahe eestlasega, Liisa ja Berdiga hoopis idarannikule surfama minna.

veebruar, 3. nädal:
Surfasin idarannikul: Surfer´s Paradise, Byron Bay, Point Danger, Kirra jne. Sattusin Baywatchi taolisesse hädasolija olukorda kaljude vahel ja tõmbasin jala puruks. Külastasin taaskord Canberrat, et veenduda selle kõleduses ja magasin auto katusel rahvuspargis lõunapoolkera tähtede valvsa pilgu all. Maha ei kukkunud.