Vahepeal käisime Múmi kontserdil. See on selline Islandi kingapõrnitsejate ansambel, millest ma kahjuks oma ignorantsuse tõttu varem midagi ei teadnud. Seda huvitavam oli üllatus, sest muusika, mis nad tegid, suutis liigutada vähemalt nii palju, et silme ees hakkas jooksma film külmast külakesest kuskil kaugel saarel ja kananahk tuli käsivarrele. Muidu oli ka põnev, sest neil oli ikka igasugu muusikavigureid kaasa võetud – selliseid, mida laste muusikatunnis juba ei näe ega kuule.
Enne kontserti toimus üks pidu, see oli Liisa uues majas, sellepärast see pidu tegelikult toimuski, sest see oli uus maja. Seal oli kohal rekordarv eestlasi – 18, kui ülelugeja mõistus teda ei petnud. Samal ajal toimus Melbourne´is F1 etapp ja see vist oli ka paljusid kohale meelitanud. Aga pidu ise oli põnev, sest seal oli alt valgustusega tossu täis koridor, DJ pult sisseehitatud distortion efektiga, Berdi nopitud ladvaõunad ja homod tantsisid katusel väikeste pissipeatustega. Neid pilte ka laste muusikaõpikust ei leia.
Softi poole pealt võiks ära nimetada arvuti- ja konsoolimängude näituse. Seal oli kõike – ajalises järjestuses kõik mängud nii üles rivistatud, et kõike sai ka mängida. See tekitas isegi veits nostalgiat. Mäletan, kui Ats tõi koju esimese mängu, Pong nimeks, mida tohtis ainult siis mängida, kui õpitud ja käed rasvast puhtad olid – see oli seal olemas, mängisin kah. Ja nii kuni tänapäevase futuni välja, kus pulti käes ei ole ja kaamera loeb ise su liigutusi ja näitab sind ekraanil kaklemas… higiseks võttis aga haiget ei saanud, kuigi löödi paar korda nokki. Küll sellele errorile ka varsti parandus tehakse.
