Kui keegi küsib, et kus asub Uus-Meremaa ja talle vastatakse, et see on seal, kohe Austraalia kõrval, siis võib selle vastuse andjale vasta kõrvu laksu kirja panna. Miks? Sest see on sama hea kui vastata: “London? See on seal, kohe Moskva kõrval.” Kahe riigi vaheline maa tuleb umbes sama välja.
Mulle meeldib Austraalia loodus, inimeste suhtumine – selline tähelepanelik teiste suhtes, avatud ja salatsemiseta olek ja sotsiaalse surve puudumine. Lihtsalt on nii nagu on ja nii ongi. Riigina on see koht naljakas – tundub ju nagu igati arenenud maa, kuid reglemendid võivad vahest hulluks ajada, sest asjad, mis Eestis saavad korda kahe nipsuga, võtavad siin aega nädalaid. Tegin endale hiljuti internetipanga ära. Kõigepealt saabus postkasti ühe parooliga kaart, mingi nädal peale sooviavaldust. Ja siis paari päeva pärast tuli veel üks parool koos Lonely Planeti paksuse kasutusjuhisega. Naljakas ikka. Suure riigi miinus. Pluss on muidugi rahvaarv – näiteks tee millist muusikat tahes, sul on alati kuulajaid ja kõvasti fänne. Ehk siis, ei pea olema keegi Marileen Kaselaan, et oma plaate müüa. Rääkides nüüd massist, siis inimesed loevad siin väga palju. Rongis ja trammis ja tööl lõunapauside ajal. Ja mitte Kroonika taolisi meistriteoseid, vaid nägin ühel poisil rongis ikka korralikku Sõda ja rahu rüppel avatud olekus lebamas. Ma olen reisides kahjuks oma paksemad raamatud pidanud ära jagama, et koormat kergendada ja lepin praegu kergema kirjandusega. Kaks paari pükse andsin ka punasele ristile, tasuta sain, nemad olid rahul. Suveniire pole veel ühtegi ostnud.
Aga ikkagi, linn on nagu linn ikka, kuid loodus on täiesti teistsugune. Ja sellepärast ma kavatsen veel natukene seda loodust siin vaadata, surfata ja aborigeene kikkida. Viimaste uskumuste kohta võib uudishimulik lugeda siit. Ja siis tõmbangi juba edasi Uus-Meremaale, mille loodus veel haigem pidi olema. Heas mõttes ikka.
1 kommentaar
märts 22, 2008 kell 2:43 p.l.
hahahahaa. su lauapära ju läheb su shortsidega kokku.
homo!