No naahuid sa jaurad seal, raisk

Jump to Comments

Rändur käib seal, kus ta käib, näeb seda, mida ta näeb ja jõuab koju siis, kui jõuab. Mina jõudsin koju. Mitte täna, eile ega üle-eile, vaid juba mai kuu sees. Elasin üle esimesed külmad dushid ja juba saan aru, kuidas asjad toimivad. Vähemalt arvan, et saan. Ja tegelikult on see hea, et dush külm oli, see tähendab ainult üht – reis läks asja ette, sest silmad ja kõrvad on värsked. Aeg oli parasjagu nii pikk, et reisides ei astunud minu jalg enam ühelegi võõrale maale kuni tagasijõudmiseni Eestisse. Aga nüüd pole tema ka enam võõras, siin on lihtsalt teised reeglid, sest siin ei ole mu visiitkaardile nime alla enam “rändur” kirjutatud. Esimesed tähelepanekud:

- üle tee minnes vaata kõigepealt… ee… vasakule ja siis alles paremale, muidu saab kriimustada
- õues on hea jahe, ei pea kogu aeg higiseid riideid vahetama ja varjus hinge tõmbama
- inimesed on ka tõepoolest jahedamad, kuid see jää sulab ka, nagu külmkapis – võtab aega ja noaga ei tohi kallale minna, muidu läheb katki
- koerad on agressiivsemad
- kassid on uus mood
- telefoninumbri asemel e-maili jätmine on ka uus mood
- naljade rääkimine inglise keeles tundub neile siin endiselt naljakam kui nende rääkimine eesti keeles
- enam ei saa suvaliselt eesti keeles ropendada, sest nad saavad aru
- kõikidel on palju tähtsaid ja veel tähtsamaid asju ajada
- lageda taeva all magades ei pea enam kartma, et see ämblike või usside pärast su viimaseks uneks jääb
- … täieneb

Viimane sissekanne oli ammu, siis kui ma alles Uus-Meremaale jõudsin. Ja sellest ajast on palju vahutavaid laineid vastu rannakaljusid löönud. Ülejäänud seiklustest sellel maal ja Aasias võin huvi korral rääkida teinekord suuliselt. Kui keegi küsib, et no räägi, mis siis oli kõige šefim, siis ma teen enda jaoks olukorra mugavamaks ja tsiteerin Ameerika kirjanikku, Moby Dicki autorit Herman Melville’i: “It is not down in any map; true places never are.”

Terviseid saadan kõikidele sõpradele, kellega tuttavaks sain ja kes aitasid siis, kui vaja oli. Imelikele loomadele, kes veidrat häält tegid ja headele mõtetele, mis pähe tulid ja jäid. Ja loomulikult Sulle, et viitsisid tähtsate asjade ajamise kõrvalt korraks ka siia vaadata. Kuigi liiga palju jäi kirjutamata, on see blogi siin on oma eesmärgi täitnud. Aga see ei lähe kinni, vaid vajadusel tuleb midagi juurde, sest uued mõtted on peas juba hammu hakkamas.

Ja kui juba tsiteerimiseks läks, siis aeg on nüüd paras ka Benjamin Disraeli jaoks: “Like all great travellers, I have seen more than I remember, and remember more than I have seen.”

1 kommentaar

Rubriigid: Reis