Jaanuarikuine Austraalia tennise lahtiste meistrivõistlustega haaratud euroopaliku mõtlemisega kuum Melbourne ei paistnud aimavatki, et temast paarkümmend kilomeetrit lõuna pool, Port Philipi lahel võitlevad just praegu valgete purjede all ihaldatud maailmameistri tiitli ja kauaoodatud Olümpia pääsme pärast blondiks pleekinud peadega vihased naised ja veel vihasemad mehed. Neli nendest naistest ja kaks nendest meestest olid eestlased.
…
Artiklit saab lugeda märtsikuus ilmuvas ajakirjas Paat.
Eilne päev möödus Mordiallocis niite kokkutõmmates ja tulutult Melbourne´is uut öömaja otsides. Sellegipoolest toimus õhtul pisike sohvasurfarite kokkutulek, vägeva interjööriga baaris nimega Polly. Üldiselt on siin vägagi vägevaid baare, restorane jne… näiteks Polly tundus kaugelt vaadates nagu kunstigalerii või botaanikaaed, tegelikult oli üks joomaurgas. Aga sugugi mitte tavaline, sest, usu või ära usu, seal müüdi Eesti VIINA! Nimeks oli Tall Blond – ma polnud sellest kuulnudki, veel vähem proovinud. Oli aeg suu valgeks teha. Baarmen oli kergelt üllatunud, kui tal sellist marki palusin peekrisse tilgutada ja läks leti alt otsima. Aga mida polnud, oli Eesti viin – otsas. Isegi pudelit ei näinud. Vabandati ja pakuti Tasmaania marki, mis ka väga paha polnud. Kallile lugejale otsisin pildi otse google´ist siia, palun.
Sohvasurfarid on muidu toredad, erinevat värvi ja erinevatest kohtadest. Eile üks itaallasest sohvasurfar ütles, et mul on vedanud, sest ma ei pea oma kulmuvahet kitkuma. Tema tegeleb sellega näiteks igal kolmandal päeval ja kulutab keskmiselt 20 minutit. Sellele lisandub rinnakarvade raseerimine – iga 2 nädala tagant ja kubeme raseering – iga 3 nädala tagant. Liiga palju informatsiooni. Öösel nägin unes suuri torujaid ookeanilaineid… ja juba kutsutaksegi Queenslandi surfama.
Liisa peigmees Michael jõudis mulle uue hüüdnime ka panna – Tintin. See peaks olema mingi iidne koomiksikangelane. Muidu kaunis nimi.
Melbourne´i tõi mind hääl kahe ööbimispeatusega. Üks oli Edenis ookeani kaldal ja teine Lakes Entrance´is, väga ilusas kohas, kus järvest sai ookean. Võhikule teadmiseks, et mõlemad asuvad Austraalia lõunarannikul nagu ka Melbourne. Hääletamisega on Austraalias naljakad lood – see on illegaalne väikeste mööndustega. Nimelt tee ääres hääletada võib, kuid kui keegi su peale peaks võtma, võidakse talle trahv teha. Hääletajale mitte. Keegi ära ka ei tapnud, kuigi Thredbos olid panused sellele juba päris suured – paar aastat tagasi oli siin tegevuses üks sarimõrvar, kes ainult hääletajaid tappis, ta pandi istuma. Üle-eelmine nädal oli üks intsident ka Uus-Meremaal.
Melbourne on palju sehvim kui Sydney. Euroopalik metropol, siin on trammid ja jalgratta teed, ülikool ja sadam. Aga soe on, palavam kui Thredbo, lamedam ka. Muidu linn nagu linn ikka – kivist majad, naised on õhtuti baarides kombineede väel, mehed kõnnivad tänaval käest kinni ja Maci ees võib öösiti lõuksi saada. Mina ei saa, sest ma hoian öösel tänavalt ära, väikesesse ridamajja Fitzroysse. Seal elab kolm inimest, kellest üks on ennemuistne töökaaslane Liisa, teisi nägin esimest korda elus. Lähedal asub ainus tänaval Melbourne´is, kus võib vabalt alkoholi juua, sellepärast, et seal on palju aborigeene. Alkohol on nende kütus. Sellest kohast pean nädala lõpuks välja kolima ja uue koha leidma.
Praegu käin ma iga päev (välja arvatud täna) Mordiallocis – see on Melbourne´i linnaosa, 25km cityst. Mordiallocisse viib rong ja seal toimub 470 tüüpi purjepaatide MM. Mina kogun seal emotsioone kevadel ajakirjas Paat ilmuva artikli tarbeks. Emotsioone jagub. Iga päev viiakse kaatriga merele võistlustega kaasa sõitma ja õhtuks tagasi maapinnale. Eile oli mul näiteks päris oma kaater, juht sees. Juhile ütlema, et sinna minema – juht sinna sõitma. Alguses, esimesel päeval siis, kui meediapaadiga merele läksin, oli seal seltskonda rohkembgi – näiteks Reutersi fotograaf ja Austraalia suurima purjetamisajakirja peatoimetaja. Sai siis kiirelt üksteist teineteisele tutvustatud ja kodanikud hakkasivad vihmariideid välja otsima, et enda valget nahka veepiiskade eest kaitsta. Teistel tulid kottidest kolmekordsete õmblustega Helly Hansenid ja Rolexid, mul tuli kamuflaazhiga vakstu, selja pealt veidi katki, Eesti lipp vasakule õlale tikitud, aga ikka olin uhke. Siis saabus aeg fotoaparaadid kestadest eemaldada, mul oli väga hea meel, et Liisa oma EOS400D mulle laenas. Teistel olid objektiivid nagu kaheraudsete jahipüsside torud, mul nagu revolveri. Siis teataski see Austraalia purjetamisajakirja peatoimetaja, et ära siis meile ette jää. Ma muidugi soovitasin tal ka mulle mitte ette jääda, sest mul oli ju väiksem objektiiv… uhke olin ikkagi. Muidu on kohalikud seal sõbralikud – külmkapp on õlut täis ostetud ja mäletavad mu nime.
Peale minu on seal veel meediapersoone. Näiteks vana purjetaja nimega Belly, kes on 470 suur entusiast ja valmistab sellest hetkel dokfilmi. Sain temaga diili ka Pekingi olümpiamängude piltide kasutamiseks… kui Randel mulle just kiiret akrediteeringut ei tee 
Siis on seal veel trobikond Hollandi tele- ja ajakirjamehi pluss üks naine, sest Hollandil läheb purjetamises hästi. Jaapanlasi on ka, neil läheb ka hästi. Eesti käekäiguga võiks kursis olla ja ajalehte lugeda, reportaazhi tegema ei hakka =)
EST13 tiimi blogisse saab siit.
MMi lõpuni on veel 2 päeva, siis saab lihtne elu otsa ja peab jalgadega maapinna uuesti üles otsima.
Tõotatud päev on käes, õigemini juba vaikselt omadega otsa saamas. Viimased tunnid Austraalia alpides, kõrgmäestikus, pilve piiril hõreda õhu sees. Olin seda päeva juba pikemat aega oodanud, et saaks ükskord jälle edasi minna. Eestlane on ikka laugmaalane ja mägedes elamine kipub muutuma ahistavaks, nagu oleksid väike rosin hommikuses müslikausis, ei näe üle ega ümber, ainult hulbid koos samade helvestega päevast päeva ühes piimas. Aga imelikul kombel, nüüd, kus see päev on kätte jõudnud ja lusikaga kausist välja peaks tõstetama, on mulle need kaerahelbed ja see sama piim iga päev meeldima hakanud. Jätsin just inimestega hüvasti.
Müslist rääkides, peaksin üles tunnistama paar pattu, et rahuliku südamega edasi saaksin minna. Kui see hotell, kus ma elasin, talvel (juunis) avatakse, siis nad avastavad, et nende hommikumüslidest on rosinad kadunud. See olin mina. Kui restoranis kokal midagi nihu läheb ja ta kõva häälega “hui” karjub, siis see olin ka mina (ta lihtsalt ei suutnud huinjaa hääldada). Muidu olin viks ja viisakas, ütlesin selgel häälel “tere” austraalia keeles ja lubasin vanematel inimestel enne uksest sisse minna.
Retk viib edasi Melbourne´i. Seal siis näeb!
Väike põige korraks reisimaailmast minema =)
. . .
Mõtle ennast tagasi. Mõtle end tagasi aega, kui sa olid veel väike poiss või väike tüdruk. Ei tule välja? Pinguta natukene, natukenegi. Kujuta ette oma vanust auto odomeetril ja siis vaata, kuidas see iseenesest tagasi kerib – kuni näiteks 8nda eluaastani. Mäletad, mida sa siis tegid või mõtlesid? Mina olin siis kolmandas klassis, elasin Pärnus paneelmajas ja mängisin õues poistega detektiive. Vahelduseks ehitasin karjamaale onne ja sõitsin kaseladvas, kujutades ette, et olen Indiana Jones, kes võib teha, mida tahab ja kellele kogu loodus küsimusi küsimata kuuletub.
Täiskasvanud tundusid siis imelikud. Käisid tööl ja olid enamuse ajast tõsised või siis riidlesid, kui näiteks õues liiga kõvasti naersid. Või siis lõid ahhetades käsi kokku, kui nägid, et oled uue kampsuniga, mille rinnatisel uhkeldasid palmikud, õlise jalgratta läikima nühkinud. Siis sai nurka vaadata. Või jälle siis, kui üritasid isetehtud lassoga kukke jalgupidi kinni püüda. Siis sai nurka vaadata. Ja ma mõtlesin, et ohh, kui ma suureks kasvan, siis ma teen asjad hoopis teistpidi. Nii, et saaks teha seda, mida ise tahad ja et kogu aeg oleks hea olla. Endal ja teistel.
Väiksest pärast meeldis mulle veel selline ungarlasest kirjaniku Eva Janikovszky raamat nagu “Kui ma oleksin SUUR” ja “Minuga juhtub alati midagi”. Pildid tundusid kuidagi kunstipärased, aga ometi sai see kapsaks loetud. Täiskasvanud tundusid ikka tõesti imelikud.
Umbes 15 aastat hiljem, kui mu õde Ungarist tagasi tuli, kinkis ta mulle selle sama raamatu sünnipäevaks. See oli kõvade kaantega (ju siis oli õppinud miskit) ja madjaris kirjutet. Pühenduseks oli ta kirjutanud umbes sellise rea: “Aga nüüd sa ju oledki täiskasvanu.”
Selle tagasihoidliku sissekandega tahaksingi ühelt poolt tervitada teda, kes ta praegu Pariisis oma lapsepõlve unistusi ellu viib ja kes mulle ühe tohlaka andis, et meelde tuletatada, miksjaoks ma suureks kasvasin. Teiselt poolt tervitan Kristelit, kes mulle meelde tuletas, et ma juba vana olen ja jalad kõhu alt välja ajaksin =)
Liivaterad muudkui kukuvad ja aeg muudkui liigub, kuniks üks suur karvane käsi liivakella keerab ja kogu asi otsast pihta hakkab. Ehk siis – vahepeal avati koopasuu ja uus aasta lasti sisse.
Siin jõudis see kohale ühe süldibändi saatel, kes igas varastatud loos mingi nime Thredbo vastu vahetas. Nii võis terane kõrv kuulda igihaljaid viise nagu “Yellow Thredbo”, “Sweet Home Thre-e-edbo” ja “Everything I do, I do it for Thredbo”. Pärast läksid kõik koju ja ainsateks sõnadeks, mida üksteisele suudeti öelda, oli: “Thredbotredbo thredbo thredbo?” Vastuseks kõlas: “Thredbo, thredbothredbo!” Täpselt nagu filmis Being John Malkovich, ainult et päriseludraamas nimega Being in Thredbo. Ja vastupidiselt Sydneyle, kus oli maailma suurim ja kallim ilutulestik (sest esimesena jõuab uusaasta kohale just siia ajavööndisse) ei tehtud siin üldse pauku. Eelmine aasta tehti ja siis põles pool rahvusparki maha ja küla evakueeriti. Ju siis midagi ikka õpitakse.
Ühe asja õppisin mina ka juurde – kuidas leida mägedest metsikut hobust. Alguses ma ei osanud seda üldse. Kuid siis kostus kõmisev hääl taevalaotusest. Ja see hääl hüüdis: “Usalda sitta!” Mis seal ikka, usaldasin siis sitta. Nimelt on trikk selles, et kui tahad mingit looma üles leida, siis pead kõigepealt tuvastama ekskremendi. Vombatite omad on tavaliselt mingi tahke asja (kivi, trepiäär vms.) peal, sest nende seedetrakt võimaldab ekskremendi eemaldumist ainult tagumiku hõõrumisel. See töötab neil põhimõtteliselt nagu Aladdini imelamp, ainult et kui Dzhinn välja meelitatakse, jääb ta laisalt maha kärbestele munemisinkubaatoriks, haiseb ja soove ei saa täita. Muidu on sama tööpõhimõte. Metsikud hobused lasevad aga sinna, kuhu juhtub. Nii saabki nende oma identifitseerida. Siis tuleb vaadata, nuusutada ja katsuda ning kergelt ühelt käelt teisele hüpitades ja mõlemas peos hoolikalt kaaludes kindlaks teha, mitme tunni või minutine see sitt on. Seejärel tuleb üles otsida järgmine hunnik ja sama protseduur uuesti läbi teha. Ja siis saab juba tõmmata aritmeetilise joone, ära arvata hobuse suund, liikumiskiirus, sugu ja värv. Nii ma tegingi ja hüppasin muudkui ühelt hunnikult teisele nagu konn. Ränk töö oli, kuid vaeva tasus mitmekordselt ära, sest kui ükshetk silmad hurmavast toidujäänusest lahti sain ja üles vaatasin, avanes vaade, mis oli ilusam, kui “Luikede järve” tantsiv karu tsirkuses. Päris metsikute hobuste (wild brumbys) viiepealine perekond, aplalt mägijõe ääres rohtu söömas ja siis punastamas, sest nad nägid, et põõsas on pilur. Aga see oli õnnelik pilur. Ainus, mida ta veel soovis oli see, et ta ussisõnu oskaks.
Rääkides erinevatest keeltest, on austraalia keel ikka üks omamoodi frukt. Peale minu näevad selle mõistmisega vaeva ka padu inglased. Siin on sõnu, mida inglise keeles ei ole olemas. Ja hääldus on… mm… ameerikalik. Seepärast on vahest keeruline mõista, mida kallata mehele, kes ütleb “Uabaapls.” Mitmekordse järelpärimise tulemusel selgus, et onu tahab Budi, sest ta ütles ju: “One Bud, please.” Või siis tütarlaps, kes suurte silmadega otsa vaatab ja hüüab: “Milk!”, “Milk!”, “Milk!”. Piima ma pakkuda ei suuda ja pärast tuli välja, et ta hüüdis hoopis: “Bill! Bill! Bill!” ja kuna mina olen Martin, mitte Bill, viisin talle lihtsalt arve. Teinekord on jälle nii, et mõnest, kellega päevast-päeva koos oled (näiteks ainult sita ja perseaugu nalja teha oskavad kokad), hakkad arvama, et nad oskavad ka eesti keelt. Ja sellepärast lipsavad hetkiti üle huulte laused nagu: “Õu, viska palli!” või “Kuhu see kala jääb nüüd?”. Kahjuks on nemad sama rumalad nagu päeval, mil ma siia külla saabusin. Aga üldiselt ikka imestatakse ja öeldakse, et kust kuradi kohast sa endale nii “awesome” inglise keele oled saanud.
Sel nädalal algab siin külas suur Bluesi festival. See on väga hea. See on väga hea sellepärast, et tänu sellele tuleb siia palju rahvast ja siis ma saan ehk kellegagi neist edasi Melbourne´i sõita, siin on suured autod ja nii paljukest ruumikest kellelgi ehk ikka leidub, et mu Aladdini imeta lampi ära mahutada.
Nonii, kotkad. Pole ammu kirjutanud. Mul on kolm töökohta ja elan suusakuurortis nimega Thredbo. Kuna praegu on siin suvi, on see lihtsalt kuurort.
Et siis kiirelt kaotatud aeg tagasi teha, peab alustama sellest, et Thredbosse kutsus mind Helina. Kui ma siia jõudsin, läks ta minema. Siis pidime kohtuma Uus-Meremaal ja nüüd ta läheb hoopis tagasi Pariisi. No on ikka hea õde küll, eks. Nüüd me leppisime kokku, et me kohtume hoopis Küprosel, sest ta läheb sinna kunsti õppima.
Thredbo on naljakas koht. See asub Kosciuszko rahvuspargis, kus on ka Austraalia kõrgeim tipp (~2300m). Selle ma juba vallutasin ära. Talvel on siin hästi palju rahvast, rohkem kui praegu, sest suvel on vähem. Aga tänu sellele oli siin ka lihtne tööd leida – nõudlus on isegi suurem, kui ära jaksaks teha. Elamine on mul tasuta ja ainsad kulud on toit ja jook. Nimelt siis olen ühes restoranis kelner, töötan ühes hotellis ja ühes farmis puutöökojas. Ja see on mõnus, kuradima hea vaheldus Eestis tehtule, ja inspiratsiooni muudkui tuleb.
Kuna Austraallased ei tähista jõuluõhtut, vaid jõulupäeva, siis jõuluõhtu möödus mul Prantsuse ja Itaalia vanade filmide seltsis. Eile aga käisin siis vaatamas, kuidas kohalik perekond oma jõule tähistab. Terve persetäis sugulasi-sõpru oli kokkutulnud. Mehed ladusid kohe õlled külma ja naised panid puntchi hakkama. Keset tuba oli kuusk, mille alune oli täis laotud kalli raha eest ostetud mänguasju. Siis lasti lapsed aedikust lahti ja need tormasid kohe kinke kargama. Natukene mängisid, siis väsisid ära ja läksid vanematega sööma. Süüa oli palju. Ma sõin terve päeva, vahetpidamata. Ja jõin kogu aeg, vahetpidamata - Austraalia veine. Kui mänguasjad olid rahule jäetud, käppisin ka neid veits… oh, oleks mul olnud sellised vigurid. Neid näitas vanasti ainult SATist, poest polnud saada. Aga siis jõudis pärale õhtu tähtsündmus - Pinata!!! 
Suur paberist jõuluvana riputati köiega puu otsa – nagu Saddam Hussein hukkamisel. Aga pärast poomist ei võetud teda sealt alla, vaid hakati kaikaga taguma. Suured inimesed peksid kaikaga jõuluvana ja üritasid tal pead otsast ära saada. Alguses hakkas jõuluvana vastu, kuid siis tuli pere kõige suurem mees ja andis vanale rehaga otse keset silmnägu. Ja pea lendas pots-pots mööda muru sisse käidud rada allapoole. Ma arvasin kuni selle hetkeni, et jõuluvana on ikka inimene, kuid tuli välja, et ei ole. Hoopis UFO on ja mingilt Shokolaadi planeedilt. Sest tumepunase vere asemel purskus vana arteritest hoopis värvilisi ja läikivaid iirisekomme. Kommid olid kõvad. Ju see vana oli ammu tapetud ja kuni jõuludeni külmas hoitud.
Täiesti puhtjuhuslikult sattusin kõnelema ühe aednikuga, kes Sydneys MMAd teeb. Lubas mulle saata mõne Melbourne`i gymi kontakti, kus seda isegi veits teha saaks. Ja toimuma pidid ka cagefightid, selle kavatsen ka ära vaadata, kui purjetamise MMi ja Tennise Australian Openi vahelt ruumi jääb.
Aga muidu restoranis, kus töötan, saab paremaid toite ka kui roiskunud jõulumees. Näiteks on mu seedetrakt saanud tunda juba rare känguruliha ja lamba aju. Mõlemad olid head.
Brisbane paistis lennuki aknast, ma polnud 48h maganud. Maandumine ja kohtumine Ilona ja Atsiga, kes olid lennujaama vastu tulnud. Väga vägev! Pidin Brisbane’i jääma 1-2 nädalaks. Läbisõites tundus tobe linn, kuulujutud rääkisid sama ja otsus sündis kohapeal, see viis koos vanematega Sydneysse, tasuta sai, sellesmõttes oli kõik omal kohal.
Teekond Sydneysse kestis 2 päeva, vahemaa oli ca 1000km, midagi eriti ei mäleta, kuna enamuse ajast magasin oma und tagasi. Mõned peatused rannas, ujumised ookeanis, kohalikud väikelinnad, esimesed plaanid mida edasi teha ja juba oligi Sydney.
Sydneys ööbimist ei olnud. Polnud ju ette teadnud, et siia nii vara satun. Hakkasime järjest Hospitality Clubi läbi helistama, väljas oli juba pime, inimesed läksid magama, 20 kõne tehtud, ei muhvigi. Pargis magamine rangelt keelatud. Lõpuks vastas keegi Jason unise häälega, et tavai, tulge minu juurde.
Ta oli ca 20 aastane, äsja keskkooli lõpetanud dude. Elas koos omasugustega ja tegi bändi nimega Train Mustache. Korter asus Kings Crossil baari kohal. Tuba oli nagu oleks sealt mingi rändrohutirtsu parv üle käinud. Mina seadsin end diivani äärele sisse ja läksin välja ümbrust kaema. Korter asus punaste laternate ja joodikute tsoonis, tänaval seisis üks lits teise järel. Üks tuli mult küsima: “Would you like to come upstairs and have sex?”. Ma küsisin talt vastu: “How much will you pay me?” Siis ta läks oma 2m kõrgete ja 2m laiade mustanahaliste pimpidega rääkima, vaevalt ta neilt raha küsima läks, arvasin, et targem on kaduda. Rääkides kohalikest naistest, siis palju iludusi siin just ei liigu. Ei osata seista ega olla, lohakalt riides ja kõnnivad varbad sissepoole. Tarakanidest rääkides, siis neid on siin ka päris palju.
Igatahes, need muusikud olid äsja keskkooli lõpetanud ja jooksid nüüd oma sarvi maha. Austusest Jasoni vastu, kes oli ainus, kes võttis meid enda majja, ei hakka ma sellest rääkima. Räägin parem sellest, et esimene koht, kus ma pidin oma reisile kaasa võetud pealampi kasutama oli ka nende juures. Nimelt oli vannitoast elekter väljas ja hommikul ei näinud muudmoodi omi asju ajada. Seal ma siis seisin, vana skaut, taskulamp peas vannitoas peeglisse vaatamas ja habet ajamas.
Aga nüüdne õhtu on mingite roheliste juures, maailmapäästjad, maa sõbrad ja mis kõik veel, elavad kuuekesi ühes majas. Neil ka vannitoas elektrit pole. Aga mitte sellepärast, et midagi on kuskil puruks, vaid sellepärast, et elektrit kokku hoida. Siin kulub ka pealamp marjaks ära. Vesi jookseb neil kraanikausist ämbrisse – kui see täis saab, viiakse maja taha aeda komposti hunnikule. Peace! Inimesed on ikka erinevad.
Sydney linnast veel niipalju, et see ei meeldi mulle üldse. Nagu võlts London, mille garneeringuks on kõik muud Euroopa linnad. Siin on Kings Cross, Hyde Park, Victoria St., St. James Park ja kõik muu selline. Briti koloonia küll aga ikkagi. Plaan on minna loodusesse. Tahan näha kängurusi (siis ehk õpin neid ka kirjatehniliselt käänama), koaalasid, vombateid, linde ja kõike muud, mida siin pakutakse. Lipsuga saab Eestis ka tööd teha, lähen otsin mingi füüsilise töö maal hoopis. Teenib raha ja siis järgmine aasta edasi Uus-Meremaale.
Täna sai käidud ka Eesti majas, vanadega juttu aetud. Nägin auto tuuleklaasile kukkunud surnud nahkhiirt ja valgeid Aara papagoisid mööda linna ringi lendamas. Hakkab looma!
Väga ilus linn. Roheline, puhas ja korras. Aga see on ka loomulik, sest seal tehakse trahvi näiteks kasvõi mahasülitamise eest. Mõni aeg tagasi võis kordnikult karistuse saada ka näiteks nätsu närimise või vilistamise eest. No vilistamise eest tänapäeval enam ei saa, või siis lihtsalt vedas ja ei jäänud vahele… aga see ei saaks olla loogiline, sest selliste asjadega mul ikka ei vea – järelikult, vanasti sai trahvi, nüüd enam ei saa.
Pidin seal Ingidiga kohtuma, kuid ta ei saanud immigratsiooni ametist tulema. Ju siis sülitas maha või midagi, arvasin alguses. Pärast tuli välja, et tahtis oma last sinna kooli panna, kuid Singapuri ametivõimud ei läinud lihtsalt liimile. Liimist rääkides, söök on seal väga hea, päriselt.
Kui keegi kujutab ette hiinlast või jaapanlast, siis loomulikult prillidega ja arvutiga. Nii on päriselt ka. Seal on hullud IT poed, kus on müüateks hullud pilukad ja ostjateks nende sõbrad. Hinnad aga on sigaodavad. Ma näiteks ostsin endale IT poest uued sandaalid, korraliku firma omad ja oranzhi värvi. Ja siis – IT poe all avanes uks suursugusesse muusikariistade maailma. Seal oli nii palju pille ja pillikola, et mul läks silme eest nii kirjuks, et krediitkaardid hakkasid välkuma. Pidin saama ühe väga ilusa valge American Fenderi omanikuks ja siis ühe uue Voxi võimenduse ja paar pedaali Eestisse saatma. Siis tuli mõistus koju ja reisi pikkuse tõttu ei saanud osta pilli ja kojusaatmise tasu tõttu muud kola, nii palju siis sellest.
Järgmine peatus – Brisbane, Austraalia.
Kahjuks pean selle põneva aja väga kiirelt kokku võtma, kuna praegu olen Sydney ja uskuge või mitte, kuid internett on siin suhteliselt defitsiit… vähemalt tasuta internet.
Sõit Hikkatuwasse sai alguse varahommikul. Liiklus ei olnud veel hullumeelne, kuid alguses nõudis ikka harjumist, pärast, tagasitulles olin ise pasunameister. Teekond viis otse Hikkatuwa randa, 60km sai läbitud kahe tunniga, mis on super tulemus. Esimene päev sai kõvasti surfatud. Kuna seal oli nii odav, võtsin kohalike käest ka ühe surfitunni. Pärast olid silmad soolasest ookeaniveest nii kibedad, et oleks saanud tünnitäie turska talveks sisse soolata. Aga surfamine ise oli mõnus, vägagi.
Rand oli kohalikke täis, turiste oli, kuid õnneks vähe, sest hooaeg pole veel alanud. Kohalikud käisid rannas ja pakkusid oma kaupa, kuna nende elukvaliteet seal on suhteliselt madal. Ja no kuidas sa ütled ei väikesele vanamehele, kes tuleb su juurde ja küsib “Would you like to have some coconut?”, endal pähklid selgas rippumas. Imelik on see, et kuigi neil on seal kohalikel suht kehv elada ja suur joogiveepuudus, siis peldiku loputuskastid on neil pidevalt perrses. Sesmõttes, et lased vee peale ja jääbki jooksma. Kaks loputuskasti parandasin neil ära, kuid kui kolmandat katkist kohtasin, siis lõin käega – kui ikka tahavad seda nii vägisi raisata, siis palun, mina kätt ette ei pane.
Kui päike oli loojunud, läksin jõin kohalikega rannas Arrackat (vist oli selline nimi) – see on kohalik kookospähklist valmistatud terav, 38 kraadi, väga mõnus, pohmelli ei jäta. Kuna oli ikkagi nii odav seal, siis öösel olin hotellis, rannal, toas oli hiir ja mööda seina jooksis kollane gecko.
Teisel päeval sai ka niisama rannas molutatud, surfatud tublisti. Autoga veel mööda maad rännatud – järve ääres, budistide kloostris, kus oli ka üks vana saksa munk, kes 30 aastat tagasi sinna elama kolis. Kuna too öö oli täiskuu öö, siis käisid suured ettevalmistused selle budistliku püha tähistamiseks.
Ohtuks jõudsime tagasi Colombosse, kus söök juba laual auras, järgmine päev tuk tukiga Negombosse, mis on linn lennujaama lähedal, rannal. Seal tagusime kohalikega võrku ja proovisin ka õhtuhämaruses, kui keegi ei näinud, nendega ka gansat. Tuk tuk viis lennujaama ja sealt juba Sri Lankan airlinesiga Singapuri.
|
